E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Põrandaks
oli haisev pori. Valgus ei pääsenud kuskilt sisse -- siin vältas igavene pimedus.
Tagumise seina najal kükitas üksik inimkuju, käel seina külge kinnitatud raudvõrus. Tema
riided rippusid kaltsudes paiguti paljastatud liikmete küljes. Pea oli tal sügavasti rinnale
vajunud, mõlema käega oli ta kramplikult oma aluse porisse kinni hakanud.
Tasuja langes selle kuju ette põlvili ja tõstis ta pea õrnalt üles. Peast rippusid hallid juuksed
libedates salkudes üle silmade. Kui Tasuja juuksed kõrvale pühkis ja tulepaiste otse vangi
näole
langes, põrkas tulenäitaja, endine lossi talupoeg, kohkunult tagasi ja karjatas: «Metsa
Tambet!»
Tambeti nägu ei olnud enam elava inimese nägu, see oli surnu pealuu, tõmmu, roheka
nahaga käetud. Kustunud silmad olid laiali lahti ja vahtisid kangelt, kõledalt,*liikumatult
sügavatest aukudest välja . . .
Kui Tasuja natuke aega seda nägu oli uurinud, vajutas ta tema silmad õrnalt kinni ja laskis