"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Mari oli kodus kui hobune sinna jõudis. Tagasi tuppa tuli ta mees süles.
Ja kui ta tema sängi oli asetanud, kasuka tal seljast ja saapad jalast võtnud, siis tõi lambi ja valgustas
ta nägu.
See nägu sinas, nagu oleks sinine öö sinna värvi jätnud. Silmad olid pilul. Laugude vahelt läikis.
Ja nüüd alles taipas naine, mis õieti oli sündinud.
Ta kõrvaldas tal kulmu pealt salgukese juukseid ja käsi silis pikkamisi otsaesisest üle.
"Seda põld tarvis! Ei, seda põld tarvis!"
Kuid järsku peatub see käsi ning sirgub üles:
"Või ehk siiski --?"
Üürike hiljem kustus lamp. Mari magas mehe kõrval rahulikku ööd.
Hommikuselt lüpsilt läks surmateade laiali.
Maril käis palju kosilasi, küll taheti teda ja küll taheti teda koos Mäeküla piimadega. Kuid Mari ütles
kõigile ei, ta otsustas minna linna ja seal elada koos Tõnu tütrega
annaabi.ee 
