V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ukse kohal sildi asemel oli mingi plätserdis, mis
kujutas vastsete müntide kuhja ja tapetud kanapoegi ja kus seisis naljatav kiri:
«Hingekellalööjate kõrts.»
ühel õhtul, kui Pariisi kellatornidest oli juba helisenud tulede kustutamise signaal, oleksid
vahiseersandid jubedassse Imede öue sattudes võinud märgata, et hulguste juures käis
elavam askeldus kui muidu ja et seal rohkem joodi ning kõvemini vannuti kui tavaliselt. Ka
väljas platsil oli hulguseid salgalkaupa koos, nad sosistasid isekeskis, nagu seisaks neil ees
midagi tähtsat; siin-seal kükitas maas mõni suli ja ihus tänavakivil oma raudnuga.
Kõrtsis endas viis viin ja mäng mõtted kõrvale sellelt, mis tol õhtul kõigi hulguste peas
mõlkus, nii et raske oli nende jutust aru saada, milles asi seisis. Siiski olid nende näod
rõõmsamad kui muidu ja kõigil läikis põlvede vahel mõni relv: kõvernuga, kirves, suur nui
või mõne vana arkebuusi laad.
annaabi.ee 
