E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud
reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus
julgus tuli lootusega ühes.
«Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,» tähendas peavanem.
«Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid
104
nad umbes poolel teel Paidest Tallinna,» vastas jutustaja. «Ma arvan, palju ligemale pole
nad seni vist jõudnud, sest meie salgakesi taga ajades ja külasid riisudes viidavad nad aega.»
«Hea küll,» ütles peavanem lühikese mõtlemise järel. «Sinar sõnumitooja, mine välja ja
jutusta meestele oma põgenemise lugu niisama mõnusalt kui meile. See teeb neile vahest
enam nalja kui hirmu. Ja meie, vanad, peame nõu, mis nüüd peale hakata.»
Sõnumitooja läks välja. Vanemad hakkasid sõjaväe ja rahva raskendatud seisukorda
arutama. Mõtted olid mitmesugused, läksid laialt lahku