Ilmar Laaban
mõjutavad ühte ja vastupidi. Lisaks võib märgata, et luuletaja täidab oma maailma sinna
sobivate inimasukatega. Neil on sõrmed, varbad, jalad, käed, niuded, õlad, häbemed või
meheliikmed, rind või rinnad, pea, juuksed ja karvad. Samas pole keegi neist tavaline, iga
nende kehaosa või keha on erakorraline sündmus. Kord on need demiurglikud ,,sõrmed", mis
,,vormivad pilves laotuse hammasratastesüsteemiks". Mõnel teisel juhul ,,sõrmed lagunevad
koost/ ja saavad kõik saledaiks sõrmituiks käteks". Luules on alatine liikumine, maailmad ja
nende asukad tekivad, muutuvad ja hävivad. Mõnikord võivad sõrmed olla ka ,,lille sõrmed",
millel on ,,natuke verd".(Ehin,1996)
Laaban on oma teoreetilistes sõnavõttudes tavatsenud rõhutada teesi, mille kohaselt
sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seetõttu vastuolus müstikaga, mis tahab täis
maailma tühjendada. Luuletaja täidab maailmu kas inimolevustega või inimtaoliste
olevustega
annaabi.ee 
