muudavad meid, seega ei saa rääkida reaalselt oskusest ise endaks jäämisel, sest reaalselt pole see võimalik. paratamatus on, et pead paljusid oma tegusid ja külgi varjama kuigi need teod ja küljed on osa tegelikust minast, kuid jällegi tekib siin probleem, et kellegile need teod või küljed, või iseloomu jooned ei meeldi ja jällegi, et mitte kellegile pahameelt tekitada, tuleb ennast esitleda kellegi teisena kes sa tegelikult pole, paratamatult tuleb salatseda, varjata, peita oma tundeid ja palju muud sinna juurde. kahjuks on paratamatus, et kui sa püüad jääda ise endaks siis jääb sinu elu väga lühikeseks, sest paratamatult lõppeb see surmaga kas kellegi teise või su enda käe läbi, seega ei saa mitte mingil juhul ja mitte kunagi rääkida oskusest jääda ise endaks, sest keegi meist ei ole meie ise, vaid me kõik peitume paratamatult suuremal või väiksemal määral maski taha, mis muudab meie iseloomu ja isiksust
sellist kurva ja kõleda tunde. Nad viivad tihti algusesse, viivad sinna, kust algas kõik see maailm, kõik see kurbus ja valu, kuid samas armastus ja õnn. Tihti toovad nad tagasi hetki, kui olin õnnelik.Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest.Soolasest veest mis tuli südamest, suundudes silmadesse, näole ja sealt edasi laia maailma. Kattes selle paradiisi imeppisikese, peaaegu olematu ruumalaga maatükikese. Ei ole ju vaja haiget teha, ei ole ju vaja petta ja salatseda. Me saame olla ka need, kellele kõik saavad toetuda, kellest kõik unistavad. Saame ju olla keegi, kellele saavad need parimad toetuda.Kui me saame olla keegi selline, milleks siis kõik muu? milleks? Kõik mu jalutuskäigud muutuvad tihedamaks aina tugevamas ja tugevamas sajus.Ma ei suuda enam varsti mõelda soojale ja heale tundele. Ma ei suuda varsti enam naeratadagi.Suudan vaid nutta ja rõõmu tunda hetkeliselt. Suudan vaid olla see, kes ma pole kunagi olnud.
annaabi.ee 
