Kirjand "Puhta Eesti unejutt"
Kunagi ammu, kui taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja prügi oli vähem, uskusid
vanad eestlased inglitesse ja nende võimu teha midagi imelist ja uskumatut. Inimesed olid
alati arvanud, et kõik sõltub jumalatest, inglitest ja teistest võluolenditest. Kõigel oli oma
põhjus, mida inimesed muuta ei saanud. Ilm oli selline nagu ilmataat tahtis, tervis oli korras
nendel, kes jumalat kummardasid ja armastuses vedas nendel, kes õhtuti inglitele oma
salasoovidest jutustasid. Lühidalt: inimesed ei mõistnud, et nad saavad ise üpris palju teha
selleks, et neil hästi läheks.
Aegade alguses oli Eestimaa ilus ja puhas. Prügi ei vedelenud metsa all, prügimäed ei
olnud nii suured ja ei uputanud prahist üle, kuid jah, ka inimesed polnud nii hooletud ja ei
visanud igasuguseid ülejääke ükskõikselt maha ja ei reostanud sellega enda kodumaad. Mida
aeg edasi, seda vähem mõeldi meid ümbritsevale keskkonnale ja üha rohkem mõeldi
iseendale.