kruusakas vahekihtides. Lahemaal on nendes kihtides 65-100 m sügavuselt saadud survelist vett. Suur hulk vett on Lahemaa arvukates soodes ja rabades. Rabavesi on väga pehme ja väikese lahustunud mineraalainetesisaldusega, vee reaktsioon on happeline (alla pH 4). Enamus Lahemaa allikatest ja allikalistest piirkondadest on seotud paekalda serva ja karstinähtusega. Lahemaa Rahvuspargi territooriumil on 150 allikat ja 50 allikakaevu. Üks huvitavamaid karstivorme on Vasaristi salaoja. Vasaristi oja on Valgejõe vasakpoolne lisajõgi. Oja kaob maa alla Valgejõe Loksa teest 150 m loode poole väikese loopealse serval ja tuleb maa peale allikatena teisel pool maanteed. Maa-alune oja on üle 180 m pikk. Vormide poolest kõige rikkam Lahemaa karstiala asub Kalme orus endise samanimelise talu lähedal. Kalme oja säng paikneb sela karstunud lubjakivis, mistõttu osa vett neeldub ja moodustab maa-aluse oja. Lahemaa suurim allikate piirkond on Koljaku-Oandu allikasoo
soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik. Metsad hõlmavad Soomaa territooriumist kolmandiku. Oma mitmekesisuselt ulatuvad siinsed metsad luidetel kasvavatest kuivadest valgusküllastest nõmme- ja palumännikutest kuni erinevate mõnesse avasse mahub inimenegi seisma, arvatavasti on need õõnsused kujunenud tulekahju tagajärjel. Venesauna lammimets Venesauna lammimets on oma nime saanud läheduses asuva talu järgi
annaabi.ee 
