Strafford hukati 1641. aasta mais. Vangi pandi ka teine kuninga lähikondlane William Laud. Parlament käskis kuningal sotlaste nõudmisele järele anda, mida too 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada. Ta sõlmis sotlastega parlamendi vastu salaleppe. Samuti kontakteerus ta naise kaudu ka Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament omaltpoolt võttis vastu seaduse, kus Charlesilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi valitsemiskorra teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda ei tunnistanud ning vastasseis muutus veel pinevamaks. 1641. aasta sügisel puhkenud Iirimaa ülestõusu kasutas ära parlament. Väites, et
tugeva tulelöögiga Saksa armee Gorlice operatsioon. Vene kaitseliinidest murti sügavalt läbi. Seejärel rinne stabiliseerus. Septembris murdsid saksa väed uuesti Vene positsioonid läbi, paisates tekkinud lõhesse oma ratsaväe, mis tekitas Vene tagalas suurt segadust. Kuigi sakslased olid saavutanud suurt edu ning tekitanud Vene vägedele olulisi kaotusi, polnud neil ometi õnnestunud Venemaad sõjast välja lülitada. Balkani ja Itaalia rindel: Liitlased sõlmivad Londonis salaleppe Itaaliaga. Antandi riigid suutsid veenda Itaaliat hoopis Antandi poole sõtta astuma, lubades selle eest Itaaliale osa Austra-Ungari valdustest. Mais kuulutas Itaalia Austria- Unagrile sõja, avades sellega Esimeses maailmasõjas uue rinde. Esimene itaallaste pealetung austerlaste vastu Isonzo all. Saksamale tõi kergendust tema ammuse liitlase Bulgaaria sõttaastumine. Oktoobris Saksamaa, Austria ja Bulgaaria invasioon Serbiasse, kus Bulgaaria ühinemine Keskriikidega otsustas Serbia saatuse