Marie Under
kui väike sõsar rõõmsat velle Tal narrikübar kulmel. Oma nime
sind usaldan. Kes meist on kelle? vist õndsalt üle õla heita võis.
Üksteisest võtame me tuld.
Ja läeb kesk sisisevat pimedust
Nüüd paiskad endast lumerahu ta oma sisimase tule pärjas.
ning oled kuulatav ja erk; Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas.
taas segad elu salalahu, Ei kaja vastukaja kimedust.
sa enam endasse ei mahu:
sus kääring, pakitsus ja kerk. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges.
Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges.
Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed.
kui lahti kargab nire sõlm!
Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?...
annaabi.ee 
