E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» naeris Ivo põlgavalt. «Tema isa oli vene harjakas, keda kahekümne
aasta eest Tallinnas varguse pärast üles poodi.»
Jälle see umbusklik, jälkust avaldav pilk! Ivo raputas end veidi ja kõneles siis vähem
hooplikul toonil edasi: «Tallinna poole ei või ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin
ootab: äraandja palk, kole piinasurm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis.
Venelastel on kahtlemata nõu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana
ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab
kõik
keeled ja on üldse kaval rebane. Et ta teel meie kätte sattus, see oli meie isamaale vististi
õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda
vingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha,
kuid
seda ei ole vähemalt mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja