Nietzsche - Zarathustra eeskõne
Sest vahepeal oli
köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud
kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud,
avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul
esimesele järele. ,,Edasi, lääpjalg," hüüdis ta kõleda häälega, ,,edasi, laisk-elajas, salakaupleja,
lubjanägu! Oota, kui sind jalakannaga kõditan! Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on
tornis, trellide taha peaks sind pandama, - muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem."
- Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi
hirmsat, mis iga suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: - ta kisendas kui kurat ja hüppas üle
sellest, kes ta teel oli ees