"salakartust" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas salamahti, et tema vaimustatud sõnad Agnese suust samasugust vastukõla ei leidnud, tema leekivad pilgud neiu tuhmiks nutetud silmi vastu läikima ei pannud; veel hullem -- ta pidi enesele valuga tunnistama, et Agnese pilk, kui see harva kogemata temal juhtus viibima, salakartust, umbusaldust või ko-guni jälkust avaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et Agnes sajandat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus. «Kuhupoole võib Gabriel põgenenud olla?» küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides. «Kuhu mujale kui venelaste juurde -- seal on ju tema pärispaik,» kostis Ivo karmilt. «Aga tal oli Tallinnas tegemist.» «Mis tegemist?» 352 «Ta otsib oma isa taga.» «Teie usute kelmi lori?» naeris Ivo põlgavalt