E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ära karda, et sind
nunnaks teha tahetakse. Sa oled vaga Luteruse õpetuses üles kasvatatud, keegi ei tohi sind
sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima jumalat paluma, mida sa vist unustanud
oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõpeb asi
selge rõõmuga.»
«Aga ma ei taha kloostris elada!» hüüdis Agnes ägedalt. «Tädi Magdalena ei vaata hea
silmaga minule, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind
enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen sulle järele.»
«Kloostril on kõrged müürid,» naeratas Mönnikhusen. «Üksainuke abinõu võib sind sealt
päästa.»
«Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind enesest ara ei tõuka.»
«Siis läkitame käskjala Risbiterile järele ja kutsume ta tagasi.»
Erutuse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pea kui närtsinult longu ja ütles tasa:
annaabi.ee 
