A. Puškin
Mihhailovskojes viibides, kus viibis vaid pisut üle kuu ja 1817 aasata augusti
lõpul naases ta jälle Peterburgi.
Puskin tutvub paljude silmapaistvate inimestega, kellest kujuneb tema alatine
seltskond ja isegi tema tulevaste sõprade ring.
1920 aasta algul sai poeet esimest korda tunda, et vaenlane, kelle vastu ta
oma satiiridega võitlusse oli astunud, hakkab anduma vastulööke. Levisid
kuuldused, et valitsusvastaste epigrammidega autorit on Salakantseleis
vitsadega karistatud. "Nägin end avaliku arvamuse silmis häbistatuna,"
meenutas Puskin 1825a. "Mind haaras meeleheide."
Puskini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema
loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule "Ruslani ja
Ludmilla" kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks
pidupäevaks.
Rännud Dnepri kallastel, Rostovi kandis, Kaukaasias, Simferoopolis, Doni
kasakate staniitsas Aksais inspireerisid Puskinit
annaabi.ee 
