Leonardo elas segastel aegadel. Ta oli tunnistajaks prantslaste sissetungile Milanosse 1499. Aastal, ta teadis Venezia sõdimisest Osmanite riigiga ja Itaalia linnade omavahelistest konfliktidest. Sellepärast olid paljud tema ideed ajendatud sõjalisest otstarbest. Ta tundis suurt huvi sõjatehnika vastu. Ta mõtles palju kaitsvatele linnamüüride ehitamisele. Samuti lõi ta joonised sildadest, mida oleks võimalik lahti võtta ja mujal üles panna, kaitsekraavidest ja salajatest maa-alustest varjenditest, kuhu inimesed võiksid peituda. Joonised relvadest, hiigelsuurest katapuldist, mitme rauaga tulirelvast, massiivne amb, mortiir ja leegiheitjad. Ta mõtles välja ka soomusmasina(Phillips 2006: 48-49). Leonardo õppis maalima tundma seda detailselt vaadeldes. Ta jaoks oli millegi nägemine selle uskumine. Ta ei toetunud teiste teadmistele, vaid eelistas ise kõik välja uurida. Kõikidest
Samal aastal Pinna mobiliseeriti, saadeti Tallinna Merekindlusesse kantselei- kirjutajaks, nii et ta sai edasi teatriga tegeleda. Saksa okupatsiooni päevil sunniti Paul Pinna teist korda "Estoniast" lahkuma, kuna oli 1917 valitud teatri komis- sariks. Vabadussõja ajal korraldas Pinna Draamateatri ringsõite väeosades. Siit- peale jäi ta neljaks aastaks seotuks Draamateatriga, olles ühteaegu selle direktor, näitejuht ja näitleja. 1923. aastal pani ta avalikust kriitikast ja salajatest intriigi- dest ameti maha. ,,Estoniasse" ta tagasi ei pöördunud, sest distsipliininõuded olid liiga karmiks läinud. Samal aastal rajas ta Eesti ainsa erateatri Rahvateatri. Selle kollektiiv koosnes asjaarmastajatest. Etendati lustmänge, et rahvast lõbu- stada. Hoolimata arvamustest, et selle tööga tegi Pinna oma nimele häbi, lõbus- tas see teda. Ta nautis boheemlaslikku tööelu. Samas säilis tema suur töövõi-
annaabi.ee 
