läänemaailm. Kuid minu arvates on probleemi nägemine mustvalgelt primitiivse arengu põhitunnus. Selle asemel, et kalduda äärmustesse, võib ju kasutada vana head meetodit, mis võttis julgelt appi nii mõnigi tuntud, kuigi tänaseks kahjuks väljasurnud, ühiskond näiteks Sparta. Üks tugev liider, kellel on piisavalt tarkust, et pääseda riigi eesotsa, asendab kõik saadikud ja poliitikud ükshaaval oma lähedaste sõpradega ent ta peab oma võimu kinnitama. Selleks loob ta salaarmee ja ähvardades (sellest piisab, kuna keskmine rahumeelne kodanik ei hakka oma rumaluses ja arguses niikuinii vastu) vallutab vaikselt kõik ümbritsevad alad. Meedia summutab ta enne, kui too jõuab juured kasvatada. Ent nüüd tuleb kõige raskem: tugevad naabrid kaugemalt, näiteks USA. Ometigi on sellel liidril üks eriline eelis: ta on ainuvalitseja, kes ei pea arvestama teiste mõttemaailmatega seega võtab ta otsuseid vastu kiiremini, kui USA riigikogu selleks suuteline on
pealetung sundisid Rahvusassamblee presidenti René Coty'd tegema kindral de Gaulle'ile ettepaneku moodustada valitsus ning lahendada Alzeeria kriis. De Gaulle naasis võimule Neljanda Vabariigi viimase valitsusjuhina, pidades silmas presidendikeskse Viienda Vabariigi loomist. De Gaulle valitses aastatel 1959-69 Prantsusmaad autoritaarse presidendina. Ta lõpetas Alzeeria sõja ja tunnustas 1962. aastal Alzeeria iseseisvust. See ei meeldinud terroristlikule Salaarmee Organisatsioonile (Organisation de l'Armée Secrète, OAS), mis korraldas talle mitmeid ebaõnnestunud atendaadikatseid. De Gaulle reformis 1962. aastal presidendivalimiste süsteemi ning sai 1965. aastal esimeseks otsehääletusega valitud Prantsusmaa presidendiks. Charles de Gaulle otsis Prantsusmaale ja Euroopale autonoomset arenguteed, mis koostöös Saksamaaga tõrjuks USA ja NSV Liidu domineerimist. Ta tegi Prantsusmaast neljanda
annaabi.ee 
