EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
sajandil üha tugevamini
siginema ka välismaailma kombed ja tavad (linnastumine, mõisarahva elulaadi
kopeerimine, hariduselu elavnemine, ärkamisaja poliitilised ja (põllu-)majanduse arengud).
3. Maarahva elu ja kultuuriloo arengut mõjutanud tegurid
Eesti rahvakombestik on suuresti pärit külarahva ühistest ettevõtmistest, paganlikest
kommetest, pühade pidamisest, mis segunesid ajapikku ristiusu kombestikuga. Olulist rolli
maarahvakultuuri arengus mängis mõisaga seotu (eriti saksterahvas ning nende elustiili
lähemalt nägev mõisa teenijarahvas, kiltrid, kupjad), alates 17. sajandist üha tugevamini
kanda kinnitav ristiusk ning selle vahendajad (kirikuõpetajad, köstrid), aga ka koolmeistrid
ning 19. sajandil järjest suuremal hulgal maale kolivad nn maatamehed ehk kaupmehed-
käsitöölised (Berg jt 1998:207). Nii võib öelda, et Eesti külaühiskonnas kujunes17.-19.
sajandil oma eliit, mis koosnes traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, arstist ja
mõisnikust