Naljandid ja anekdoodid
eelkõige kaupmeeste ja käsitöölistena, mustlased ringirändava, maaruva ja varastava kontingendina.
Teise, "sise-etnilise" põhiobjekti moodustasid äärealade asukad, eriti hiidlased, kellele seos naljaga
on kaasajal kujunenud omamoodi etniliseks "brändiks", samuti saarlased, (põhjapoolsed)
rannamehed ja setud. Venelased sattusid Eestis (jpm. endise Nõukogude Liidu aladel) anekdootide
peategelaste hulka põhiliselt alles pärast II maailmasõda ning nagu sakslanegi eesti vanemais
naljandeis, esindas ka venelane eesti uuemas anekdoodis mitte eelkõige rahvuspsühholoogilist
figuuri, vaid rahvusliku anastuse ja sotsiaalse rõhumise instrumenti, nõukogude võimu kui sellise
kehastust. Soomlasi on eestlased oma anekdootides tõsisemalt märkama hakanud alles 1990-ndail,
st. meie riikliku iseseisvuse ja vabade kontaktide perioodil, mil soomlane on eesti pilas hakanud
annaabi.ee 
