peale vee-elustiku võivad mõju avaldada ka inimesele. Paljud vetikate toksiinid mõjutavad ka teisi vetikaid. Allelopaatia nime all tuntud strateegia on üks hea võimalus tüütutest konkurentidest vabaneda. Sellega on osaliselt seletatav ka õitsenguid põhjustavate liikide ülekaalus olek. Nüüdisajal on kindlaks tehtud 70 sinivetikate toodetud mürki. Enim levinud on mikrotsüstiini ja anatoksiini eri variatsioonid. Kõige toksilisemaks peetakse aga saksitoksiini (tabel 1). Just seda toksiini sisaldavaid kapsleid olevat kasutanud Teise maailmasõja ajal paljud saksa spioonid, et end "päästa" vaenlase kätte vangi langedes. Üldjuhul võivad toksiinid seedekulglasse sattuda siis, kui tarbida nendega saastatud joogivett või neelata ujudes suhu sattunud vett. Maailmas registreeritakse aastas ligikaudu 60 000 haigusjuhtu, mis on seotud sinivetikatoksiinidega joogivee tarbimisega
dinoflagellaadid, magevee tsüanobakterid ning dinoflagellaaatidega seotud bakterid, mille koorikloomad on alla neelanud ning akumuleerinud. Tuntumad on saksitoksiinid (sinivetikas Aphanizomenon flos-aquae ja dinoflagellaat Alexandrinum tamartense jt.), neosaksitoksiin, anatoksiin (Anabaena flos-aquae) ja goniautoksiinid). Nimi saksitoksiin molluskist Saxidomus giganteus. Inimese närvisüsteem nende toksiinide suhtes ülitundlik. 1 mg saksitoksiini sissesöömine 1 kuni 5 150 g kaaluva rannakarbi koosseisus võib olla nõrgalt toksilise toimega, 4 mg saksitoksiini söömine aga fataalse lõpuga, kui ei saada kiiret abi. Mürgituse esmasteks sümptomiteks on juba mõne minuti jooksul peale söömist tekkiv huulte, keele ja sõrmeotste tuimus, mis seejärel kandub edasi jalgadesse, kätesse ning kaela. Peagi tekib üldine lihaste koordinatsiooni kadu, millele järgneb hingamise halvatus ja surm. Täheldatakse ka
annaabi.ee 
