uus pealinn. 14. mail 1704 saavutasid venelased rootslaste üle võidu Kastre lahingus. 24. juulil (14. juulil) alistus Tartu ja 20. augustil (9. augustil) Narva. Venelaste katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing Detsembris 1705 ületasid Vene väed (20 tuhat meest) feldmarssal parun Georg Benedikt von Ogilvy juhtimisel Poola piiri, et ühineda Saksi vägedega. Karl läks oma armee peaosaga neile vastu. Kümnetuhandemeheline vägi, mida juhtis Carl Gustaf Rehnskiöld, pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 tuhat sõdurit. Vene armee kindlustus Hrodna (Grodno) kindluses ja ootas vabastamist. 3. veebruaril 1706 kohtusid Rootsi ja Saksi väed Fraustadti lahingus. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all olid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõdurid. Paljud rügemendid koosnesid Prantsuse ja Sveitsi sõjavangidest.
Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal. 2.4Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused. Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale. 2.5Sõjategevus Taanis Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema
annaabi.ee 
