Stepihunt
karmus, ilu ja julmus, ta peab enesestmõistetavaks teatavaid kannatusi ja talub kannatlikult
teatavaid pahesid. Tõeliseks kannatuseks, põrguks muutub inimelu alles seal, kus kaks aega, kaks
kultuuri ja religiooni lõikuvad. Antiikaja inimene, kes oleks pidanud elama keskajal, oleks selles
armetul kombel lämbunud, just nii nagu lämbuks metslane meie tsivilisatsioonis."(1993. aasta
väljaandes lk 21).
,,Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus eremiit selles maailmas, miile sihid mulle
midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu
pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalhete, harva moodsat raamatut lugema, am ei suuda mõista,
mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis
lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja