Karl Martin Sinijärv
ja vaikin verininal linn kui miskit nõuab
ma võtan sambla ma ei pane teda tasku
ma korjan seened aga ma ei anna ära
ma lasen karu ma kasvatan ta pojad
ma lasen jänese ent mul on juba müts
maa võtab minu ja maa annab mulle
ma võtan maa ma võtan oma maa
ma aevan keldrimüürid üles ma kaevan kaua
ma kaevan lihtsalt ühe augu ning ma kordan
Oma Tegu
ma kaevan kaevu kaevan kivi välja
kaevan kole suured käigud ma
viskan õngekonksu pilve taha saan saagiks taevasäga
ma heidan sakkishambus lingu umber kuiva männisalu
ja kütan oma ahjud suisa hulluks tollega
ma olen hoopis parem kui ma olin üleeile näiteks
ma tulen homme jälle ning see lõbu algab algusest
ma väsin harva aga kui siis kapitaalselt
ma nurun pelgu oma armsa naise kaisust
ja kui homme maailm on veel veidi alles
siis tean et tegin õigesti
Luuletusest sain ma aru nii, et inimese ja maailma vahel on teatud sümbioos.
Mõnikord annab inimene maailmale ka midagi vastu, aga tihti saab maa ainult kahju.
annaabi.ee 
