Barokiajastu essee
variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. Need
bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite
väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid
ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi
lõpus tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm. Da-capo-aaria vorm sai 17.sakjandi lõpul itaalia
muusika kõigis vokaalzanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal.
Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammerzanr kantaat. Sõna kantaat
kasutati zanrivormina esmakordselt 1620. aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt
oli kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17.