Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
Perifeerses alas tõusevad esile kaks omapärast ainerühma.
· Kalendaarsed vanasõnad e. nn. poeetiline rahvakalender. Nagu muud vanasõnad, on needki
üksused mingite seaduspärasuste vormistused, sisaldavad mõtte- ja kõlakujundeid (eriti
alliteratsiooni), mistõttu neid võib lugeda vanasõnade eriliigiks. Tuntumad neist on järgmised: Kui
tõnisepäeval (17. I) ~ küünlapäeval (2. II) ~ seitsmevennapäeval (10. VII) on niipaljugi sajuvahet ~
päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis tuleb kuiv suvi ~ jõuab ikka heina ära teha ~ ...;
Kui seitsmevennapäeval sajab, sajab veel seitse nädalat; Kui küünlapäeval (2. II) saab härg räästa
alt juua (st. on sula), siis maarjapäeval (25. III) ei saa kukkki (st. on külm); Mart (10. XI) matab,
Kadri (25. XI) katab, Andres (30. XI) harutab, Nigul (6. XII) needib...
12
annaabi.ee 
