Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul merepõhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole hüüdes: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi mere põhja. Tursad sõid liiga palju ta liha, seepärast paistetasid nende lõuad üles ja on praegugi veel paistetanud
marju, metsas on oblikaid ja juuri. (Ülevoolavas härduses end vanaema ette maha visates ja tema põlvede ümbert kinni hakates?) Sina, vanaema, sina ei keela mulle oma armu! Ma olen ju küll põlvede peal maas jumala poole äganud, aga tema ei halasta! Ikka ja jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! Lapsena olin ma hea, usu mind, vanaema, ma olin hea! Aga kui nad ütlesid, minu ema olla nõid, kui nad tema surnuks peksid, kui nad mind sajatamise-sõnadega läve eest läve ette saatsid, siis! Siis kasvas see viha iga ülekohtu vastu minu pisukeses südames nagu kõva tükk ja on minuga ühes suureks saanud, ja mina ei saa selle vastu. Mina ei saa selle vastu! Usu, vanaema, mina ei saa! VANAEMA. Aga metsa jooksed sa, latseke, ja oled seal päevad ja ööd! TIINA (ülevoolavas härduses). Ah, vanaema! Metsas on nii hea... nägu sambla sisse suruda ja nutta... kuni viha - tilk tilga järel sulab ja süda jälle kergeks
annaabi.ee 
