E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
silmil pimedusesse. Südaöö oli ammu möödas, kui sepa rasked sammud kuuldavale tulid ja ta
pimedusest määratult suurendatud kuju puude varjust välja liikus. Krõõt läks talle vastu,
hakkas kähe käega julgesti sepa rinnust kinni, katsus teda koguni pisut raputada, mis kuidagi
korda ei läinud, ning ütles viha ja valu pärast kähiseval häälel:
«Sina röövel, kuhu oled sa mu tütre pannud?»
«Risti Krõõt!» hüüdis sepp ilmatu imestusega -- sest ta oleks ennemini mõnda sajapealist
lendavat madu või vanapaganat ennast oma ukse eest lootnud hsida kui seda naist. »
«Jah, Risti Krõõt, kes sind, õelat röövlit, enne lahti ei lase, kui sa talle tütre tagasi oled
andnud,» kähises õnnetu ema.
«Mis sa jampsid? Mis tütart sa minu käest tahad?» kogeles sepp imestusest ehmatusse
sattudes.
«.Mul ei ole ju enam kui üksainuke, ja nüüd on
179
seegi kadunud. Miks sa mind veel pilkad, kurivaim? Sa tead, kus ta on. Too ta välja!»