Muutused talupoegade olukorras orduaja algusest kuni 19.sajandi alguseni
Muutusi toimus ka põllumajanduses. Põllumajanduse aluseks oli 18-19.sajandil teraviljakasvatus, mis tõi suurt
tulu, kuna hinnad olid kõrged ja turg oli laialdane. Igas mõisas olid viinaköögid, mille praagaga nuumati härgi,
kes müüdi Peterburi lihunikele, neist jäi alles aga sõnnikut, mida kasutati põldude väetamiseks, millega kasvas
teravilja saagikus. Kuni 18.sajandi lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast ära.
Sajandivahetusaastatel hakkasid mõisamajanduses ilmnema kriisinähud. Teravilja hinnad langesid, kuna
maailmaturule tekkisid suurtootjad, mõisnike enda kulutused suurenesid, kuna tahtsid välja näha sama uhked kui
mujal Euroopas inimesed olid. Kulude katmiseks suurendati mõisapõlde ja talupoegade koormisi, kuid see tõi
kaasa hoopis surnud ringi. Mõisapõllu töid tehti halvasti ning enda omi ei suudetud õigeaegselt ära teha,
talupojad olid liigselt koormatud ja väsinud. Selline majandus aga ei arene
annaabi.ee 
