Giuseppe Verdi
heideti ette üllalt romantilise kangelanna asendamist ühiskonna heidiku, poolilmadaamiga.
Ooperi otse väljakutsuvast pealkirjast rääkimata.
Tõsi, kurtisaani kuju oli kirjandusse ilmunud juba varem, ent nii Dumas' näidendis kui ka
Verdi ooperis toodi kaasaegse Pariisi lõbujanuline elu lavalaudadele esmakordselt. Ei suudetud
andestada ka harjumuslike ooperitavade murdmist. Olustikulised süzeed esinesid tollal vaid
komöödiates, ning kui siis äkki sajanditekauge epohh kaasaegse keskkonnaga, saladuslikud
lossid ja sünged keldrivõlvid Pariisi salongide ja linnalähedase suvilaga, uhked kostüümid ja
relvad kõige tavalisemate frakkidega asendusid, oli hämming suur.
Negatiivsele hinnangule aitasid kõigiti kaasa ka ooperi kammerlik-intiimse laadiga
sobimatud lauljad. Nimiosaline, sopran SalviniDonatelli oli väliselt kõike muud kui Violetta,
tenor Graziani polnud hääles, esimesele Macbethile ja Rigolettole, bariton Varesile Germont'i
annaabi.ee 
