Essee: Albert Camus "Katk"
suri laval keset esitust. See näitas elu karmi reaalsust – katk lihtsalt võtab
oma ohvrid aega ja kohta valimata. Aeg muudkui möödus, kuumad
päikesepaistelised ilmad muutusid jahedaks ja tuuliseks, kuid inimesi
muudkui surid. Katku haripunktil näis inimestele mõttetu midagi üldse
loota, tundus, et kõik on määratud hukule.
Kuid katk ei kestnud igavesti. Lõpuks hakkas surmajuhtumite arv
vähenema. Oli küll veel ootamatuid surijaid, kuid ka neid oli vähem.
Inimestes tekkis sajalaja tagasi lootus, kuigi keegi veel ei rõõmustanud.
„Kuigi haigus nii ootamatult taganes, ei hakanud meie kaaskodanikud veel
enneaegu rõõmustama. Möödunud kuud, mis olid nende vabanemisiha
aina kasvatanud, olid neile ka õpetanud ettevaatust ja harjutanud neid
ikka vähem ja vähem lootma epideemia peatsele lõpule. Siiski oli see
uudis kõigil keelel ja südamepõhjas liigutas ennast salajane lootus. Kõik
muu nihkus tagaplaanile. Uued katkuohvrid olid hoopis ebaolulised selle
annaabi.ee 
