laulu, mida laulis too sama piiga kuskil merepõhjas. Kalevipoeg pani aerud paati, et paremini kuulda ja toetus rahulikult istulike. Piiga laulis laulus oma õnnetust saatusest ning uppumisest. Samuti laulis ta vanematele, et nood teda taga ei leinaks, sest tal olevat merepõhjas hea ja rahulik olla. Kalevipojal hakkas laulu kuuldes kohutavalt kurb ning ta haaras aerud, et kiiresti vendade juurde saada ja ema kohra teada saada. Nii ta siis sõudis ja sõudis, kuni paat kaldaliiva vastu sahises. Ta tõmbas paadi kaldale ja hakkas koju kõndima. Kodus hakkasid koerad haukuma võõra tulles, sest nad ei tundnud Kalevipoega ära enam, too oli nii kaua ära olnud kodust. Vennad kiirustasid toast selle lärmi peale välja ning ei suutnud oma silmi uskuda. Noorim vend oli koju jõudnud ! Vennad olid rõõmsad ning läksid tuppa asju arutama. Vanim vend jutustas, et tema arvates on ema ära röövitud ning arvatavasti surnud ja nüüd tuleb isa sõnade järgi talitada- tõmmata liisku,
"Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku...,mm ma olen kuulnud et metsad hirmutavad sind ..." "Ahah..e.e..ei hirmuta.kess seda rääkis...ning muideks ma kutsun Kerli ka." "Omad allikad !Nh olgu ." Appi , ma kardan metsasid.!!Aasta tagasi olin ma sõpradega metsas piknikul.Pärast einestust tuli mul kange tahtmine metsas natuke ringi joosta.Noh millest küssa,seda me ka tegime.Pärast pikaajalist jooksu märkasin et kedagi pole ning olen suures metsas ihuüksi.Järsku sahises minu seljataga põõsas.Ma hakkasin karjuma,kuni lõpuks tuli mu endine boy friend Ken .Ta käskis mul seal oodata, ning ise läks vaatama .(ta oli nii vapper).Hiljem selgus et seal oli hiired ennast sisse seadnud.(Appi kuidas ma kardan hiiri ). Pärast seda SUURT vahejuhtumit ma enam metsas ei käi. Aga nüüd võtan ma julguse kokku ja lähen. Loodan vähemalt.Helistan siis Kerlile ning pakin asjad. *** Nii täna panen siis helesinised dressid jalga ja ..appi kuidas ma kardan.
annaabi.ee 
