JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
valuliselt pöörlema kiskuvas vinkelkaares. Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata
rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja
ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta
end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus
õhus ja kukkus kivina.
Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende
jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au.
Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend, kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu
kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, - tema polnud
tavaline lind!
annaabi.ee 
