Ei ole nii palju metafoore, ei ole mõistukõnet. Raamat kui selline erineb kindlasti oma formaadi poolest." Näide tema repertuaarist. Suur pilt ma tõmbun eemale, et vaadata neid, kes nina vastu kangast otsivad ja näevad aint detaile kel tundub, et kõndimiseks olemas vaid üks tee tõmbun eemale tõmmates taime ma märkan omaette naerdes kuis SUUR PILT naeratab neile kuid on kahjuks kõik silmad kinni ma tõmbun eemale massist, mis nii agaralt sagib ja näen enda ees pildi peal linna Igaüks meist on kunstnik, elades ja ellu jäädes unistades, armastades mõtted sadades päädes ringi keerlevad nagu pintsliots mööda poolikut maali sada väikest joonekest kokku annavad suure plaani kui inimene on vaid värv oma muutuva meelega, mõtlen nõutult omaette, kes küll hoida võiks paletti? kas olen kollane või roheline, hall siis kui tuju morn segipaisatud pusle või üks aste sest trepist?
vana, aga me teame, et see pole nii. Me elame emotsioonide ajendil, kuigi reaalsus on hoopis teine. Loodame seda, mida mitte kunagi ei juhtu. Aeg, aeg pikk sündmuste rohke rägastik. Arvatakse, et aeg muudab kõike. See on midagi, mida me jälle tahame uskuda, aga millesse me sisemas tegelikult taaskord ei usu. Aeg on see, millega tuleb kaasas käia ning maha jäämine võib lõppeda kõigile ootamatu kurva sündmusega. On kuum päev, väljas on meeletult palav. Rahvast sagib palju. Jääd seisma, jälgid ja saad aru, kui segaseks on muutunud kogu maailm su ümber. Kõik keerleb su ümber ning jälle sa tunned ennast justkui kustuva küünlana. Kuulen jälle kuidas keegi on kellegi kohta midagi halba öelnud, tunnen tunnet nagu see oleks otsekui minu pihta käinud. Kogu ühiskond on muutunud kraaksuvateks tagarääkijateks, sest kogu maailm on kõik kõigi vastu ülesse keeranud.
suusatame üles, mäele, hoi! Avar maailm jätnud meile kõik teed valla. Vuhinaga kihutagem künkast alla! Valged orud meie eel, lumi tuiskab suusateel, avaral teel. Siuh-sauh! Siuh-sauh! libisevad uisud. Edasi, hei, vahvasti, hoi! Uisutagem jõele, siledale jääle, jääle, hoi! Joonistagem uiskudega kaares looga, vajutagem tugevamalt, ikka hooga! Lennakem kui püssikuul, vuhisegu kõrvus tuul, talvine tuul! Tuisk Mängib tuul ja tuiskab lund keerleb, veerleb valge jahu, segab, sagib metsarahu, ega vareski saa und. Tõuseb vaaknokk, algab lend; seisateleb tuules viivu, siis ta tuules tõstab tiibu, laseb lennutada end. Kus on põld ja kus on tee? Lumi kõikjal ümber saani. Taat viib kooli oma Jaani naljaasi pole see. Hobu rühib, longus pää. Lumeteri peksab silma. Köhib taat ja kirub ilma. Aga Jaanil tuju hää: ,,Tulgu tuisku, tulgu lund! Sellest põrmugi ei hooli!" - Juba sõitjad jõudsid kooli.
annaabi.ee 
