"saepaku" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga -- ta oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku kingitüseks,saanud -- ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge. Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal. «Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus