A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ma tagasi,» jätkas Athos.
D'Artagnan tegi üsna tusase näo. «See pahandab teid?» küsis Athos.
«Jah, seda küll,» lausus d'Artagnan. «See hobune pidi
317
aitama meid lahingupäeval ära tunda. See oli pant, mälestus. Athos, te ei toiminud
õigesti.»
«Kuulge, kallis sõber, asetage ennast minu olukorda,» sõnas musketär. «Mul oli
surmavalt igav, ja siis, ausõna, ma ei armasta inglise hobuseid. Kui asi on selles, et keegi
peab kedagi ära tundma, siis piisab sadulastki. See on üsna tähelepanuväärne. Hobuse
kadumise põhjendamiseks leiame aga mõne vabanduse. Kuradi päralt! Hobune on
surelik. Oletame, et minu omal oli kas tatitõbi või nõletõbi.»
D'Artagnan tusatses.
«Mul on kahju, et te nii väga hoolite nendest hobustest,» jätkas Athos, «sest ma ei ole
oma looga veel lõpule jõudnud.»
«Mis te siis veel olete teinud?»
«Pärast seda, kui ma olin oma hobuse kaotanud -- üheksa kümne vastu, näete
missugune vise
annaabi.ee 
