A.dumas Kolm musketäri terve raamat
püüdnud tunnete haprust kingituste vastupidavusega alal hoida.
Tol ajal jõuti naiste abil edasi ja seda ei häbenetud. Naised, kes olid ainult ilusad,
kinkisid oma ilu -- ja kahtlemata sellest ajast ongi pärit vanasõna: maailma kauneim neiu
saab anda ainult seda, mis tal on. Kes olid
119
rikkad, andsid lisaks veel osa oma rahast. Sellest galantsest ajajärgust võiks nimetada
hea hulk kangelasi, kes ei oleks võitnud ei oma kannuseid alguses ega lahinguid hiljem,
kui nende armsam poleks sadulakaare külge kinnitanud enam või vähem kaunistatud
kukrut.
D'Artagnan ei omanud midagi. Provintslase kõhklemine -- See kerge kirme,
ühepäevalill, need virsikuebemed olid hajunud kolme musketäri mitte just ülimoraalsete
nõuannete tuulde. Ajastu kummalise tava kohaselt tundis dArtagnan ennast Pariisis
otsekui lahinguväljal, peaaegu niisamuti, nagu ta oleks tundnud ennast Flandrias: seal
olid hispaanlased, siin -- naised. Kõikjal vaenlased, kellega tuli võidelda, sõjasaaki
haarata ...