Torni juurde ehitati vahimaja muulivahi korteri ja kuuriga. 3. Sõjaaeg Tallinna sadamas 1944. aasta Jaanuaris hakkasid saksa väed tegema ettevalmistusi sadamarajatiste purustamiseks juba tõsiasjaks saanud taandumisel. Sadamasildadesse ja ladudesse paigutati iga paarikümne meetri tagant fugasspommid. 25. juulil kärgatas Vanasadama läänemuuli ääres plahvatus miinilastiga laeval “Nordenfeld”. Muulil lendas õhku lahingumoonaladu 600 tonni mürskudega. Purunes suur osa sadamasillast. 21. septembril alustas Punaarmee kiirmarssi Tallinna peale. Sadamast lahkusid viimased Saksa transpordilaevad. Samas alustasid sakslased Tallinna sadamarajatiste õhkimist ning seda jätkati veel järgmisel päeval. Õhku täitis põlevate õliladude toss. Kuue tähtsama sadama - Vanasadama, Vene-Balti laevatehase sadama, Bekkeri sadama, Peetri sadama, Miinisadama ja Vesilennukite sadama - rajatised hävisid täielikult. Sadamatehase basseini Vanasadamas kas
rõõmsad, pealaest jalatallani rasvatilkadega ja saviga määritud ja üpris rahul õnnestunud väljasõiduga. Nad imestasid, et nad polnud aega tähelegi pannud ja et õhtu oli peaaegu käes. Praamikell oli neid juba pool tundi kutsunud. Kuid selline päeva lõpp oli siiski romantiline ja seepärast rahuldav. Kui aurupraam oma ülemeeliku koormaga jõevoolu suundus, ei kahetsenud keegi raisatud aega, välja arvatud sõiduki kapten. Huck oli juba valvamas, kui praami tuled vilkudes sadamasillast mööda libisesid. Ta ei kuulnud pardalt mingit häält, sest noored olid nüüd vaiksed ja tuimad, nagu tavaliselt kõik surmani väsinud inimesed. Ta imestas, mis paat see võiks olla ja miks see sadamasilla juures ei peatunud, kuid siis ei mõelnud ta enam selle üle ja koondas tähelepanu oma ülesandele. Öö muutus pilviseks ning pimedaks. Kell lõi kümme, sõidukite müra lakkas, laialipuistatud tuled hakkasid kustuma, kõik üksikud 169
annaabi.ee 
