Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
saj kristlike koguduste kohtumistel
vastuvõetud otsustest (canones juhtnöör), millele hiljem lisandusid paavstivõimu
dekreedid. 12. sajandil sai paavsti kuuriast kõrgeim õigusistants. 5. saj töötas paavst
Gelasius I välja kahe mõõga doktriini keiser on kiriku poeg, kellele on antud mõõk
valitsemaks maistes asjade üle ja mõistmaks õigust maistes asjades (regalis potestas),
kuid kirikliku ehk jumaliku õigusemõistmise õigus on antud paavstile ja piiskoppidele
(auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud
ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt
pidi kirik testamendis saama ühe poja osa. Kanooniline tsiviilprotsess tunnistas vaid
kirjalikke do-kumente mida pole kirjas, seda pole olemaski.
Gratianus ja Corpus iuris canonici: Munk Gratianus, kes oli Bolognas pühendanud
ennast kirikuõigusteaduse õppimisele ja uurimisele, koostas 1140. aastal Gratianuse
annaabi.ee 
