V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tunnistate, siis ootab teid surm.»
«Seda ma ootangi!» ütles tütarlaps. Murtuna, pool-surnuna langes ta nahkmadratsile,
rippudes rihma küljes, mis ta rinna ümber oli seotud.
«Noh, mu kaunitar, pidage veidi vastu,» ütles meister Pierrat teda üles tõstes. «Te olete
nagu kuldtalleke ordenil *, mida Burgundia hertsog kaelas kannab.»
Jacques Charmolue tõstis häält:
«Kirjutaja, kirjutage. Noor mustlastüdruk, teie tunnistate siis üles, et olete osa võtnud
põrgu armulauast, sabatitest ja nõidustest koos kurjade vaimude, nõidade ja vampiiridega?
Vastake!»
«Jah,» ütles ta nii tasa, et sõna ta hingeõhku ära kadus.
«Te tunnistate siis üles, et olete näinud jäära, keda Peltsebul pilvedesse laseb ilmuda, et
sabati kokkutulekuks märku anda, ja keda keegi peale nõidade ei näe?»
«Jah.»
«Te tunnistate siis üles, et olete Bophomet' * päid kummardanud, neid templiordu jälke
ebajumalakujusid *?»
1
7
8
«Jah.»