Üldine usundilugu
(Kõigepealt oli Israeli usund, olulisem kultuskeskus oli Jeruusalemma Tempel, mis hävitati roomaste
poolt. Sel ajal valitsesid preestrid, kuid pärast Templi hävitamist kaotasid oma tähenduse. Rahvas pidas
ennast juudamaalasteks. Juudamaal oli ränk vahetegemine juudalaste ja mittejuudalaste vahel,
vahetegemise märk oli ümberlõikamine, sabati pidamine (juudi hingamispäev, mis kestab reede õhtust
laupäeva õhtuni), sabatiaasta, Moosese Seaduse (Toora) tunnistamine ja kohustuste täitmine
Jeruusalemma Templi ees. Kõigil oli Juudamaal võimalik palverännakutel käia Jeruusalemma Templisse.)
Pärast 70. a pKr kadus templikultus ning rõhk asetus isiklikule vagadusele ja jumalateenistusele
sünagoogis (kr `koosolekumaja'). Preestreid ei ole, rabi (rabiinlik judaism) on eespalvetaja ja õpetaja.
Mõiste "juut" tekkis pärast 583. a eKr, olles seotud nii usu kui ka päritoluga. Juudiks peetakse juuditari
annaabi.ee 
