Viimasel ajal kasutatakse pidulikumail puhkudel ka valget, värvilist või brokaadist vesti, teravate või veidi ümarate nurkadega. Vesti asemel on lubatud ka must siidivöö. Cummerbund ehk siidivöö peab olema sama värvi, mis taskurätik ja kikilips. Smokingu juurde kuuluvad mustad lakk-kingad ja mustad läbipaistmatud siidisokid, ballil ka valged glasee-kindad. Smokingus ei käida tänaval. Peale pannakse musta, tumesinist või tumehalli värvi mantel. Jaquette (Shakett e sabakuub) Sabakuube kantakse pulmarõivastusena, visiitidel, ennelõunastel vastuvõttudel, pidulikel istungitel enne kella 18. Koosneb mustast või hallist kuuest, mustast vestist ja tumehallidest triibulistest pükstest. Nõutav on valge särk, mille juurde kuulub pikk seotav tumehall või must-valges toonis kaelaside. Visiitülikonna juurde kuuluvad mustad nahkkingad ning valged või hallid ilma voodrita nahkkindad. Kantakse musta, tumesinise või tumehalli mantliga. Juurde sobib valge sall. Naiste etikett
Peatähelepanu koondub ,,Mäeküla piimamehes" tegelastele, kelle portreede iseloomustamisel ja vahekordade kirjeldamisel on autor suurel määral toetunud elus nähtud algkjudele ning reaalsetele sündmustele. Ulirich von Kremeri algkujuks on Otto von Klugen, kes Karjakülas viibis varakevadest hilissügiseni, talvel elas õdede-vendade juures Klooga mõisas. Aastate kaupa kandnud Klugen ühte ja sama riietust: pikka musta sabakuube, triibulisi pükse ja nokaga mütsi. Täpselt nagu raamatus kirjeldatud. Peale hommikusööki suundus ta igapäevasele jalutuskäigule ja õhtud olid sisustatud jumalasõna ning päevase ajalehega. Kremeri ja Mari armulugu põhineb Suurpalu mõisniku Radecki algkujul, Kulna karjamõisa omaniku Alexander von Gerniti vahekorral talunaisega. Reemeti-isanda ja emanda prototüüpideks on kirjaniku enda vanemad. ,,Mäeküla piimamehes" kohtame kahte
kulmud. Ja .kõige tumedamad silmad nii sügaval peas, et näis, nagu vaataksid nad kuskilt koobastest välja. Ta otsaesine oli kõrge, juuksed olid mustad ja siledad ja rippusid õlgadeni. Käed olid pikad ja kõhnad. Ja iga jumala päev pani ta puhta särgi selga ja kandis peast jalgadeni linasest riidest tehtud ülikonda, -- see oli nii valge, et silmadel oli valus vaadata.. Pühapäeviti ta kandis sinist sabakuube vasknööpidega. Tal oli punasest puust kepp hõbenupuga. Temas polnud midagi kergemeelset -- mitte kõige vähematki -- ega käratsenud ta ka iialgi. Ta oli nii lahke kui võimalik; igaüks tundis seda ja usaldas teda. Mõnikord ta naeratas ja seda oli armas näha; aga kui ta end sirgu ajas nagu lipuvarras ja kui ta kulmude alt välgud hakkasid sähvima, siis oleksite kõige parema meelega puu otsa roninud ja alles hiljemini katsunud ta viha põhjuse jälile jõuda
annaabi.ee 
