V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda
sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata
eneseväärtusetunde. Too sukaku-duja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli
nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt
ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Genevieve'i abti, selle kardinali sabakandja,
foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat
kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees»,
nagu ütleb Philippe de Commines *, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega,
asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga
rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga
annaabi.ee 
