"saatusraskel" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

Pärast esikkogu lähtus ta eelkõige prantsuse ja vene kõrgklassika koolist, hakkas üha enam ammutama vahetust elureaalsusest ja avardus sisuliselt. Üha enam köitsid teda rahvaluule, elava rahvakeele ja vanemate kirjanduslike tekstide sõnavararikkused. Kujundi kontrastsed kontuurid mahenesid, toimus liikumine kunstilise lihtsuse suunas – see tendents jõudis äärmise piirini sõja-aastail Pühastes loodud luuletustes, kus ta samastus oma maa ja rahvaga täielikult. Ajalooliselt saatusraskel taustal, traagilise tundepõhjaga värssides andis ta julgustava kujutuse rahva põlisest eluvõitlusest, visadusest ja väsimatus ning isetus töös saavutatud eneseväärikusest, eriti sünteesivalt lüürilises lühipoeemis „Leib“. Alveri sobimatu kirjutamise aeg kulges Kreutzwaldi tõlkides Puškini „Jevgeni Oneginit“ eestindades. Uuesti avaldas luulet 1965. Tema viimase perioodi looming mõtestab algul katsumusaastate kogemusi, millele vastandab puhta inimsuse ideaali.