UUED SUUNAD OOPERIS 18. sajandil
,,Võluflööt“, ,,Sevilla Habemeajaja".
18. sajandi teisel poolel reformiti tõsist ooperit – opera seri. Ooperis loobuti üksikutest
muusikalistest etteastetest, mis killustasid kogu ooperi ülesehitust. Pigem loodi
ulatuslikke muusikalisi tseene, mis peegeldaksid täpselt ja realistlikult laval ja tegelaste
hinges toimuvat.
Esimene tuntum reformija ja helilooja oli Christoph Willibald Gluck (1714-1787), kes
püüdis orkestrisaatega aariat (ulatuslik soolonumber koos saateorkestrtiga) ja
retsitatiivi (aariale eelnev kõnelaul) ühendada dramaatiliseks kõnelauseks. Gluck
muutis ooperi avamängu draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult
sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need
edukalt ühendada ühtesse uudsesse stiili. See oli iseloomulik kogu klassikalisele stiilile-
muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.