levisid möödunud sajandi vahetusel veel erilised mähisega basskeeled, märkimaks helistiku põhifunktsioone. Taolised on rahvapillimehe Peeter Piilpärki, Eduard Johansoni jt. valmistatud pillid. 20. sajandi algupoolel asendati Kagu-Eestis kandle üksikud basskeeled valmis saateakordidega. Soov avardada kandle ulatust ja mänguvõimalusi viis 20. sajandi 50-ndail aastail kandleehitajaid mitme uue kandletüübi loomisele. Otsingute tulemusena tekkisid kromaatiline ja saatekannel. Viimane võimaldas mängida paljusid akorde kõikides helistikes. Muuseumi fondides on üle 50 kandletüübi. Siin on nimetute rahvapillimeeste- kandelehitajate kõrval Friedrich Voldemar Janseni, Juhan Zeigeri, Jaan Hivaski, Harald Kristali, Elmar Luhatsi, Väino Maala, Taavet Poska ja paljude teiste loodud pille. Pillikollektsioonis on mitu eesti talupoegade poolt valmistaud viiulit, moldpilli ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti
Katteks asetatakse eraldi õhuke kõlalaud. Keeli on 67 või veidi rohkem. Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati panema kandle serva saate mängimiseks juurde bassikeeli. Arvatavasti 19. sajandi lõpul hakkas Kagu-Eestis kujunema spetsiaalne saatekannel duurkannel akordide mängimiseks. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. Viiuli tuntus suurenes ka rahvakoolide vahendusel. Viiul sobis paremini uute kiirete tantsulugude (eriti polka) mängimiseks, tõrjudes tasapisi välja seni valitsenud torupilli
annaabi.ee 
