Blaise Pascal
asjadesse, millest ühe puudumine hävitab meis rõõmu teise asja omamisest. Tõele lähemal on need,
kes peavad teda niisuguseks, "mis võib kahanemata ja kadedust tekitamata kuuluda korraga kõigile
ning mida ei saa keegi vastu oma tahtmist kaotada".
Pascal jaotas "ülima hüve" otsijad kaheks. Esimesed arvavad selle välisesse maailma, teised meisse
endasse(stoikud). Stoikud rõhutasid inimese "suurust" ja võimet omal jõul saasvutada täiuslikkust
jas õnne.
Mida on näha inimesel iseendas, kui nad stoikuid uskuma jäädes hakkavad "iseenda seest" õnne
otsims? Isegi kuningas, kelle "suuruses" ja õnnes ei kahtle keegi, avastab seal rohkesti puudusi,
pahesid ja alatust. Oma loomulikus elus märkab ta haigusi, füüsilist haprust ning surma, mis saabub
vältimatult. Iseendasse vaatamisest hakkab ta seetõttu ennast tundma kohutavalt õnnetuna.
annaabi.ee 
