19. sajandi alguse eesti valgustuskirjandus. Juturaamatud
aastal trükitud
kolmas väljaanne on Otto Reinhold von Holtzi poolt tallinna keelde pandud ja ümber
töötatud. Välja on jäetud kolm Willmanni valmi ja lisatud neli uut juttu. Willmanni raamatu
eeskujuks ja allikaks oli Gotthard Friedrich Stenderi lätikeelne raamat ,,Jaukas Pasakkas un
Stahsti" (1766), mis omakorda tugines saksa kirjandusele. Kuigi Willmann ise oli pärit Lätist
ja ei jõudnud eesti keelt kunagi grammatiliselt päris selgeks õppida, õppis ta tähelepanelikult
saaremaalaste kõnepruuki tundma. Algselt sisaldas Willmanni raamat 54 valmi ja 35 juttu,
millele lisandusid Anton Thor Helle grammatikast võetud mõistatused ja mesilasepidamise
ning loomaravitsemise õpetused. Osa Willmanni jutte sai rahva hulgas niivõrd tuntuks, et neid
on hiljem rahvajuttudena üles kirjutatud. Suurt populaarsust põhjustas asjaolu, et teos oli
huvitav ja rahvalik.
Keila praosti Otto Reinhold von Holtzi peeti heaks eesti keele tundjaks ja talle usaldati
seaduste eesti keelde tõlkimine