Vankrirattaq
kuuliva, et Kribult vankriratta päise päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten
ja vallamajja. Ja kõik, midä Juurõ kar´apoiskõnõ nännü oll, sai konstaablilõ är
seletädüs. Valla konstaabli võtsõ õkva jalgratta ja Juurõlõ. Augusti sai ta kuivusõ
mant kätte. Juurõ peremiis segäsi villä. Kar´apoiskõnõ kurjam es tulõki hummogu
tüüle. „Läämi aita!“ kamand konstaabliherrä.
August läts näost punatsõs ja es saaq sõnnagi suust. Halb aimdus pitsit
hõngutoru kokku. Ku August aidaussõ valla tegi, marsse konstaabli rüäsalvõ
manu, tsusas käe vilä sisse ja tõmmas vällä vahsõ vankriratta. Segäsi sis viil paar
kõrda rüki ja ku midägi es lövvä, kärät Augustilõ:“Kos tõõnõ om?“ August võtsõ
tõsõgi ratta vällä.
„Panõ hopõn ette, rattaq vankri pääle ja sõidat mul takan!“
Konstaabli jalgrattaga iin, August hobõsõga takan ja niimuudu terve Kärnä külä
annaabi.ee 
