Füüsika kooliteel
kogunisti kiirusega 15 meetrit sekundis. Selline külm tuul ei tee enesetunnet just
meeldivaks, seega tõmban jope kapuutsi üle pea - aitab kahekihiline riie ju vägagi
hästi kahe kõrva vahelist halli klompi soojas hoida. Läbi paksu kapuutsi on soojuse
väljakiirgumine väga väike ning mul hakkab kohe parem.
Ja paistabki juba koolimaja...hea seegi! Külm tormituul avaldab mulle nüüd juba
säärast rõhku, et kipun jää peal sõltumata oma saapataldadest pikali kukkuma. Ka
väikelapse massiga koolikott minu seljas ei tee olemist kergemaks, selle
kaasaskandmiseks peab tegema tõsist tööd.
Avaldan äärmise kiiruse ja vilumusega jõudu koolimaja raskele puituksele, sundides
seda oma hingedel minule meeldivas suunas pöörduma. Näkku voogab kahe õhumassi
kokkupuutel meeldivat soojust. Astun üle läve ning lasen ise tagasivaatamata ukse
vedru elastsusjõul oma väge näidata. Jällegi on alanud üks imeline päev...