12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused
Ligi kahe sajandi vältel olid eesti kirjanduse peamisteks viljelejateks baltisaksa literaadid,
eeskätt vaimulikud. Ent 19. Sajandi alguseks olud muutusid ja talupoeg vabanes pärisorjusest,
„lasti priiks“. Ehkki tegemist oli formaalse aktiga, lõi see ometi eeldused talude
päriseksostmisele. Sellega kaasnes isikutunnistus koos perekonnanimega, peremeheseisuse
uhkus ja väärikus. Eesti maainimesed ei olnud enam ainult „pastlakandjad“, vaid nende sekka
tulid nn saapamehed: peremehed, köstrid, möldrid, mõisa- ja vallaametnikud, kõrtsmikud,
koolmeistrid, rätsepad. Materiaalsete väärtuste kõrval hakati aina rohkem hindama vaimseid.
Suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejat enam ei
rahuldanud.
Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing, kes „küünib
kaasaeglaste seast esile kui uueaegse Eesti kirjakeele looja, vaimukas essee-kirjutaja ja
esimene omapärane stilist“ (V. Ridala)